"Illimar teadis, et metsas on midagi. Midagi, mis teda kutsus ja tõmbas. Ta oli kuulnud puude sahinat ja tundnud sammalde niiskust. See oli saladus, mis tegi metsa nii koduseks ja kaugeks ühtaegu."
"Taevas oli nii lõpmatu ja selge, et Illimar oleks nagu kõik oma mured sinna ära kaotanud."
"Kõrboja laius ja viljatu rahu oli see, mis tõmbas Anna südant enda poole. Siin polnud midagi võõrast ega karda – ainult kodune ja kindel maa. See maa, mis kuulub ikka oma rahvale ja nende püüdlustele, vaatamata ajale ja muutuvatele oludele. Just siia, sinna niiskesse ja raskesse mulda, tundis Anna oma juurte kaevuvat, just siia, tundus, et võiks ta jääda alatiseks, sest ainult siin sai ta olla tema ise, olla osa Kõrboja lugu ja pärandit."
