Raamatuaastate näituste traditsioon sai alguse just Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogust, kus avati 1935. aastal esimese raamatuaasta näitus „Eesti raamat 400“. Nüüd jätkub see lugu Tartus, kus eksponeeritakse osa Niguliste muuseumi, Tallinna Ülikooli ja Tallinna Linnaarhiivi koostatud näitusest „Eesti raamat 500. Reliikviad“.
Tartu näituse eripäraks on see, et originaalreliikviad on vaadeldavad vaid veebruaris – pimedus ja jahedus sobivad neile paremini. Alates märtsist saab haruldusi näha digitaalsel kujul arvutiekraanilt.

Külastajatel avaneb harukordne võimalus näha Eestis ainueksemplaridena säilinud esimesi eesti keeleõpetusi ja sõnastikke (Heinrich Stahl 1637, Johannes Gutslaff 1648), mitmeid varaseid grammatikaid (Göseken 1660, Hornung 1693, Helle 1732, Hupel 1780) ning arhiivraamatukogu vanimat eestikeelset raamatut – Heinrich Stahli käsi- ja koduraamatu esimest osa (1632). Väljas on ka esimene läbinisti eestikeelne raamat (Vastne testament, 1686), haruldane „Reinuvader Rebane“ (Kreutzwald 1850), esimesed kooliraamatud, aabitsad ja õpikud ning esimene piltidega kooliraamat (Gehewe, 1841)jne.

Niguliste muuseumi, Tallinna Ülikooli ja Tallinna Linnaarhiivi mullune suur raamatunäitus „Eesti raamat 500. Reliikviad“, mis oli avatud Niguliste muuseumis 25.04-25.10 on osaliselt jõudnud Tartusse. Tallinna näituse kuraatorite Aivar Põldvee, Tiiu Reimo ja Lea Kõivu koostatud ning Annika Terase koordineeritud stendinäitus (kujundaja Tiit Jürna, graafiline disain Asko Künnap) on Eesti Kirjandusmuuseumi meistrite Jaanus Tordiku ja Mariliis Õunapuu käe all saanud veidi uue kuue. Lisaks rõõmustavad külastajaid arhiivraamatukogu tavapäraselt varjul olevad reliikviad.

EKM Niguliste muuseumi stendinäituse osa annab ülevaate kirjakeele ja trükiste arengust 16. sajandist 19. sajandi teise pooleni. Näitusel on kokku võetud raamatukultuuri ja kirjasõna ajalugu selle algusest kuni rahvusliku ärkamisajani. Väljapanekul jutustatakse harulduste ja tähtteoste kaudu eestlaste harimise ja kultuurrahvaks saamise lugu: kuidas õpiti jumalasõna, laulmist ja lugemist, hakati kirjutama ja luuletama ning edeneti haritud ja vabaks rahvaks.

Eesti raamatuisse on ühtlasi kätketud meie kahe kirjakeele lugu, mis sai alguse saksa vaimulike tegevusest. 17. sajandi lõpul pandi alus eestlaste laiemale lugemisoskusele. Bengt Gottfried Forseliuse aabits (u 1685), mille kukepilt oli paljudele eesti lastele nende esimene raamatuillustratsioon, aitas parandada kirjaviisi ja hõlbustas lugema õppimist. Aabitsakuke „esiisa“ asus Wittenbergi lossikirikus ja selles hoiti reliikviaid. 1686. aastal trükiti Riias tartukeelne Uus Testament. Eestlaste kirjeldamine algas kroonikates, huvi maa põlisrahva mineviku ja folkloori vastu kasvas romantismiajastul ning seejärel tõid valgustusideed esile vabaduse küsimuse. Tartus 1802. aastal taas avatud ülikoolis lisandus keele ja ajaloo uurimisele akadeemiline mõõde, millele omakorda andis hoogu 1838. aastal asutatud Õpetatud Eesti Selts. Esile kerkisid esimesed eestlastest haritlased, ajakirjandus levitas teadmisi ja liitis rahvast ning laiemalt levis põhjaeesti kirjakeel.

Paljud varased raamatud, isegi kui neid trükiti suurel arvul, on praeguseks hävinud või haruldused. Väike ja silmapaistmatu välimusega teos võib endas peita suure tuleviku seemneid, mis väärivad märkamist ja austust.

Näitus “Eesti raamat 500. Reliikviad Tartus“ on avatud 12.02 - 30.04.2026.

Head vaatamist!

Näitus "Eesti raamat 500. Reliikviad Tartus"